Kuidas ma #vanlife jõudsin? 9 aasta pikkune lugu. OSA 1

VanlifeTravel 2

Mitte miski ei saa elus juhtuda niisama. Samamoodi olen mina vähemalt viimased 8-9 aastat unistanud #vanlife kogemisest aga siiamaani on pidevalt olnud mingisugused takistused ees. Küll pole piisavalt raha, siis pole autot või "kuidas ma siis enda tööga saan?" või "mul on ainult 2 nädalat puhkust". Kunagi vaatasin ma sellist filmi nagu The Secret, mis justkui lubab, et kui sa mõtled pidevalt alateadvuslikult enda unistuse peale siis see lõpuks õnnestub. Ma ei uskunud seda. Aga nüüd? Võib-olla peaksin uskuma hakkama.

Umbes 9 aastat tagasi leidsin ma internetist mõned videod inimestest elamas sellist elustiili. Tundsin kohe, et see on midagi sellist mida tahaks ise ka proovida. Aga see tundus tol hetkel nii kättesaamatu. Ma ei saanud iseendagagi hakkama. Vähe veel sellest, et kõrvale panna suur hunnik raha, ehitada masin ja siis veel leida raha enda finantseerimiseks reisi ajal. No way. (Eestis tundub see praegugi väga imelikuna -> nagu mustad lambad enda 1.3 aastase tütrega niimoodi reisivad...hullud)

Aega läks mööda. Sain kätt proovida ettevõtluses. Proovisin erinevaid töökohti ja ameteid. Haiglast-kiirabist mööblimüüjani. Baarmenist pitsatakso juhiks. Isegi kaks aastat proovisin ülikooli sisse saada. Ei saanud. Aga unistused mingist kättesaamatust asjast jäid. Osad mu tuttavad ilmselt on juba aastaid kuulnud mind sellest rääkimas, kui kusagil istusime ja veidi napsi tegime. See tegi kindlasti mu häälepaelad valla ja tüütasin sellega paljusid. Sorry, but not sorry.


(mingi fail aastast 2015 kui ma jätkuvalt sellest unistasin. See on juba 5 aastat tagasi)

Asjad muutusid ja hakkasid õigele teele jõudma pärast seda kui endale esimese normaalse töö sain. Otsustasin pärast ise ettevõtlusega tegelemist, et lihtsam ja targem on vist tegeleda palgatööga. Mul õnnestus tööle saada Samsungisse (jah, sinna suurde Samsungisse). Alustasin seal tööd koolitajana (ma polnud kunagi varem esinenud ega ühtegi powerpoint ettekannet teinud). Mäletan, et töövestlusel närveerisin nii, et särk oli täiesti läbimärg. Minu vastas istusid leedust kohale tulnud suured bossid. Ma higistasin kui loom. Vestlus oli Inglise keeles. Aga kuidagi sain ma sellega hakkama ja sealt ma praegu mõtlen, et hakkasid vist asjad õiges suunas liikuma.

Minu üheks suurepäraseks motivaatoriks sai tööjuures mu otsene kolleeg Madis (mitte, et teised ei oleks motiveerinud), kes oli juba enne mind seal koolitajana ametis. Ta oli ja on siiamaani ülimalt korrektne ja viks-viisakas mida mina alles hakkasin õppima tol hetkel. Tuisupea nagu ma olin. Lisaks sellele oli tal kas just läbi tehtud magistri kraad (või tegi samal ajal, seda hästi ei mäleta). Aga kuidas ma siis halvem sain olla? Tänu ilmselt tema positiivsele olekule sain ma motivatsiooni kõrgkooli minna. Asusin 2016 aastal ärijuhtimist õppima Mainorisse. Sellel perioodil ostsin ma ka enda esimese korteri pangalaenu abiga. Seda pean ma üheks esimeseks verstapostiks, miks ma lõpuks reisile sain minna ka. Miks -> sellest varsti lähemalt.

Umbes 2 aasta möödudes sai selgeks, et minu teekond Samsungis on läbi saamas ning otsisin endale uut väljundit. Selleks sai Tele2, kus asusin meeskonnajuhina tööle ühte vapustavat meeskonda juhtima äriklientuuri osakonda. Uskuge või mitte aga #vanlife käis minu unistusena taustal ikka edasi. Siiamaani aga veel ühtegi edusammu polnud ma teinud enesele teadaolevalt. Samas sain ma sealt väga palju väärt kogemust KÕIKIDELT! Parim asi on aga enda meeskonna poolt lahkumise kingitusena kingitud Leatherman, mis on mul siin reisil igapäevaselt vööl! Super asi. Sellel perioodil kohtasin ma ka enda tänast elukaaslast Triinu, kellega on meil nüüd imearmas väike tütar Nora. Peale kohtumist läksime sisuliselt juba 3 nädala pärast kolmeks nädalaks Bali saarele puhkama, mis oli omamoodi äge aga ka veidi nagu katastroof. Samas me mõlemad saime aru, et reisida on tore ja see on midagi, mis meile tegelikult sobib.

Jällegi umbes 1.5-2 aasta pärast ostis mind endale tööle Telia ning pean tunnistama, et tegin selle otsuse puhtalt palga tõttu kuna lootsin, et see aitab mul midagi kõrvale panna. Siin tahaksin kasutada võimalust ja vabandada enda tolleaegse ülemuse Mardi ees. Kui rääkisime, et alla kahe aasta kindlasti pole mõtet seda töökohta võtta siis ma ei valetanud kuna enda unistuse täitmine tundus nii võimatu, jätkuvalt. Kui elukaaslasega saime teada, et ootame endale perelisa siis õnnestus mul maha müüa enda korter ja teenida selle pealt arvestatav summa raha. Soovisime asemele maja ning väikeste vangerdustega (see oleks omaette huvitav ja pikk teema) saimegi sellega ühelepoole. Kuid nüüd oli mul veidi raha kõrvale pandud ja teadsin algusest peale, et see raha tuleb kusagile investeerida või midagi tuleb sellega tarka ette võtta. Otsustasime, et teeme esimesena Eestis matkaautode rendiäri (just iseehitatud, mitte need suured ja uhked ja kallid masinad). Visioon oli selline, et saaksime tutvustada turistidele ka muid piirkondi peale Tallinna ja Tartu ning ligipääs RMK aladele oleks tagatud. Minu ülisuureks abimeheks oli mu sõber Margus, keda mäletan enda lapsepõlvest kui olin juba 4 aastane. Ülivinge! Sellega sai tehtud algus Eazy Camper'itele. Esimene #vanlife päris kogemus!


(Kõik pildid tegi Lauri L. - Megasuur aitäh kuna selleks hetkeks olid tõesti kõik rahad autode ehitamise alla juba pandud)


(Citroen Jumpy 2008 - endine töömeeste buss Tartust)


(Peugeot Expert 2007 - endine postiauto Rootsist)

Eazy Camperite peale kulus kõik vaba aeg alates 2019 jaanuarist - maini. Tagantjärgi olen endas pettunud, oleksin pidanud rohkem olema kodus ja veetma aega Triinu ja Noraga. Nora sündis 2018 oktoobris. Aga samas, siis ei oleks me täna siin reisil ega saaks nii palju aega koos veeta praegu. Arvan, et mõlemal juhul oleksid olemas nii plussid kui ka miinused. Aga masinatest lähemalt:

Masinad olid väga basic tüüpi aga nendel olid kõik eluks vajalikud esemed olemas. Oli webasto, mis küttis salongi soojaks. Soojustasime seinad ja põrandad ära. Ventilatsiooni augud. Külm vesi. Lisaaku millel oli relee vahel ja sõitmise ajal laadis auto ka seda.

Üsna kiiresti saime aru, et see äri töötab aga tahaks ise reisima hoopiski minna -> mis siis saaks, kui prooviks firma maha müüa? Mais panime esimesed kuulutused üles, oli huvilisi aga kellegil polnud küsitud raha kohe võtta ning nii see veidi ka tahaplaanile korraks jäi. Ega ka eriti tellimusi polnud kuni järsku asi plahvatas. Juuni müüsime täis, juuli müüsime täis ja siis leidsime ka endale huvilised. Lõpuks jõudsime ka kokkuleppele ning müüsin neile veel tehingu ajal ka järgmise kuu ette täis. Tegemist on väga tublide noorte inimestega, kelle käes ma usun, et see areneb kõvasti edasi ja natuke tilgub ka mul süda verd aga jällegi -> hea eesmärgi nimel. Kui kellegil tuttavad Eestisse tulemas #vanlife proovima siis www.eazycamper.ee ning astugu mu uuelt lehelt ka kindlasti läbi www.vanlife.ee, kus saab kõikvõimalikke küsimusi #vanlife kohta küsida.

Vahepeal olime me juba kindlad, et tahame reisile minna ja ka kindlasti läheme. Müüsime maha enda kasutuses olnud Volvo XC90 ning ostsime saadud raha eest 2013 aasta VW Crafter pika kerega bussi. Väidetavalt oli seda kasutanud vaid üks mees ja vedanud Värska vee pudeleid Värska - Tartu vahet (tervitused talle). Auto oli heas korras ning teadsime kohe, et sellest saab meie uus kodu. Veidi kauplemist ja läksime samal päeval uuesti autole järele. Eufooria.

Järgmise postitusega kirjutan täpsemalt, et mis sai tööst - majast - autost - koolist jm.

Comments

  • Kerli

    Kerli

    • 6 months ago
    Väga põnev lugemine! Jaksu ja edu reisil põnevad esimesed postitused, ootame järgmisi 🙂!
  • Henry

    Henry

    • 6 months ago
    Annab korraldada! :)

Post a comment

Next #vanlife foorum nüüd üleval

This website uses cookies to ensure you get the best experience on our website